Pariis – nii õigeaegselt ootamatu reis. Nelja päevaga ei jõudnud kindlasti kogu Pariisi läbi jalutada. Piisavalt siiski, jõudmaks otsusele, et see on mu hetke lemmiklinn ja vaja sinna veel minna. Ja kui kenasti sobiks Pariisi minu teismeline tütar. Ollalaaaa…

Lapsesuu

Ühel hommikul kurdan lapsele, et jube kehva on olla. Küsib, et kas süda taob ja on kurgus tunda. Vastan, et midagi sellist jah. Tema pinnib edasi, et kas on nagu raske hingata, ajab higistama ja valutab ka igalt poolt. Vastan, ne-neh…
Teatab väga kindlalt – see läheb muide üle!

Reisimuljed

Hiljaaegu sai ära käidud Türgimaal.
Lahe kulgemine vanas heas Istanbulis. Lõhnad, värvid, vaated, palvushõiked, mosseed. Argipäev ja müstika, maitse ja maitsetus, soe võõras inimene, magavad imikud kõnniteel, kõhnad koerad ja ärevad kassid, virsikud, tomatid, juust. Läägemagus ja eritipiprane, soolane meri, päike, päike, päike………….
Lihtsalt suurepärane elamus ja puhkus koos armsa reisikaaslasega.

Meenub veel üks naljakas lugu minu poja esimese koolikuu avaldustest – „Homme peame kaasa võtma kooli käterätikud.“?????
„Me hakkame nüüd mingeid aluseid pesema. Vist olid kaenlaalused.“

Edaspidises elus kavatsen olla augusti keskel ühel ööl unetu – väga südamelähedane üritus Pärnus.

Mõnikord on nii, et ikka tuleb hall pilv laviinina peale ja kükitad selle all kössis.
Nii oleks ka minuga ühel õhtul juhtunud. Täpselt mõtlesin, et "misjauks?" (nagu minu Hiiumaa vanatädi maailma asjade peale imestab) - ma rapsin ja pingutan. Nagu need kurjad mõtted peale tulid, hakkas juhtuma. Sõber helistas, et sõidab rattaga minu juurde ja toob mulle peenest veiselihast suppi proovida. Teine sõber helistas, et leib sai ahjust välja võetud ja tuleb seda minule tooma. Selliseid asju juhtub minuga viimasel ajal kogu aeg...... või oskan ma seda ühtäkki märgata?

Kevadõhtu, kesklinnas, koos kena kavaleriga, kuulamas, kitarristi, kontserdil - Joe Bonamassa (lause tuli peaaegu loomulikult „K-keskne“). Nüüd mõnda aega hiljem pean siiski tõdema, et ilmselt on tekkinud uus lemmik. Ikka leian ennast teda kuulamast ja imetlemast. Ülilahe, geenius, gool, võimas, uskumatult andekas, elamus igatahes ja mulle hästi meeldis!

Minu väiksema lapse jutud algavad alati selliselt – „Aga tead mis on?“
Viimati koorus selline mõttekäik – „Minu õpetaja läheb ära beebit sünnitama. Arvan, et talle tuleks kinkida nüüd palju raha, siis ta saaks endale osta korteri koolimaja kõrvale majja. Seal ta oleks kogu aeg ikkagi meie juures lähedal.“ Siiras armastus oma esimese õpetaja vastu.

1. juuni kohta ütleb ta Lastekaitse püha.

Mõnikord on nii, et ise ka ei tea mida tahaks. Mõtled, et sööks midagi – aga õieti ei isuta, jooks midagi – ei januta, helistaks kellelegi – ei huvita.Viimasel ajal on sedaviisi, et miski teine käsi juhib minu elu, see on rutiin ja kohustused. Kui tõeliselt järele mõelda, siis see ei ole enam ka see, et annan endast igal juhul parima, vaid tõesti toimetad nagu robot. Ühetarga soovitus oli selline, et sõida mõned järgmised aastad tööle ja koju teist kaudu, äkki annab elule särtsu juurde! Mõtlesin järele, et mis mind tõeliselt inspireeriks ja rõõmustaks? See on üks väike kodune paik Hiiumaal. Kunagi mu laps ja vanatädi arutlesid teel Hiiumaale, et eksole, mõned inimesed arvavad, et Hiiumaa on üks ja sama Eesti, aga tegelikult ei ole. Saad laevaga üle ja algab teine aeg, ilm ja inimesed. Igatsusest pildid.

Isad ja tütred ühel häälel laulma!

Kass-
sööb, magab, siis murrab hiire, siis magab, siis hiir, siis on paar tundi puu otsas, sööb, magab, siis rapib ära varblase. Siis tuuseldab õue peal pulstukassiga. Ühel päeval (tõeline ime) hüppas mulle sülle! Pisut teda kõrva tagant kõhvitsenud taipasin, et tal on puuk kuklas. Ikka omakasu peal väljas. Väiklane – kui olen kodust kaua ära, siis on kättemaks kindlustatud.
Ühtpidi on ta tõesti metsik ja pöörane, aga kui hakkame kusagile kodust ära sõitma, siis esimene mure on, et mis kiisust saab? Pidevalt on ta näljane ja magab ju ka kõige pehmemas voodis või valgel lambanahal.
Terve päeva – lase kass õue, lase kass tuppa jne. Kassile on ilmselt mõttetu selgeks teha, et mina olen selle karja juht, temast nagunii alluvat teha ei ole võimalik. Sel loomal puudub igasugune tahe kellelegi meeldida, vot tema on selline – võtke või jätke.
Vaevalt tal elus pikemas perspektiivis ka mingeid eesmärke on – lihtsalt mõnus äraolemine päevade kaupa ja valimata vahendeid. Aga kas me temalt ka midagi õpime?

Väikemees filosofeerib emadepäeva eel - mõned inimesed on halvad, siis sellepärast, et neil on olnud halvad emad. Headel inimestel on olnud head emad.
Good point!

Ikka siin kirjutan sellest, mis inspireerib ja üllatab elus.
Talgud mu enda koduõuel oli taas üks selline uskumatult tore emotsioon – saabusid talgutele tööle minu jaoks täiesti tundmatud inimesed – sõbralikud, töökad, rõõmsameelsed, koos väikese tüdrukuga. Mul väike kahtluseuss närimas – mida nad tegelikult tahavad? Aga nad ei tahtnudki mitte midagi peale selle, et mulle appi tulla! Mitte, et ma ise selline abivalmis inimene ei oleks, aga miks see siis mind nii väga üllatas?
Tean, et Eesti on kõige lahedam koht elamiseks ja eestlased on armsad.

Lugemisaasta

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, oli minu tütar 11-ne aastane, kui rääkisin talle hirmujutu: "Vanasti oli nii , et lapsed olid nii näljased, et sõid ema äraolekul pooltooreid kruupe ja hiljem surid selle kätte, kui need kõhus paisuma hakkasid."
Jube lugu, aga see kõik leidis aset Tammsaare "Tões ja õiguses".
Luges siis lapsuke 11- aastasena kaks esimest "T&Õ" raamatut läbi. Kruubi kohta ei kusagil. Ja korraga mulle meenus, et juhtum leidis aset hoopis raamatus "Näkimadalad".

Tänasel päeval on lapsukesel koolis lugemiskontroll "T&Õ" kohta. Kokkuvõtted on järgmised -

andres armastas krõõta nii palju, et ta polnud peale tema surma isegi mariga enam õnnelik.ta ei pannud tähele kuidas ta krõõda töö ja lastega ära tappis.tõsijutt!

Kevadõhtus kontsert Gotan Project - lõpuni viimistletud muusikalised fraasid, jõuline tango, andekad mixid.
Samastusin justkui tegelastega Almodovari filmidest. Õhtune jalutuskäik La Rambla tänaval Barcelonas - lõhnad, värvid, pikad varjud.
Täiskasvanud inimeste muusika.
Sirli - sulle oleks see meeldinud:)

Kodanikuühiskond -
Plaanin raieloa hankida ja võtta maja mõned lepad kraavipervelt (põhjuseks – lepad on interneti segajateks kasvanud).
Kaheksanepoiss ei ole nõus: valmistun sõpradega selleks – me teeme plakatid ja tuleme kohale.

Sattunud juhuslikult, järjestikku lugema kahe elukunstniku raamatut ­­-
Epp Maria Kokamägi raamatus „Elu Kunst“: „..armastan inimesi, loomi, loodust, elu meie ümber;… korraldatud elu, mis aitab sel säilida. Aga ka „väikesi asju“, mis puudutavad, liigutavad ja inspireerivad; „Tahe luua tekib märkamatutest asjadest, lõhnadest ja värvidest.“ Veel on ta lisanud, et tahab jälgida elu aedniku pilguga: “vaadata puud ja looma ja lindu ning tunda end osana selles aias.“
Ärma Roosi raamatust „Elumõnu“ – Mia pia lugu esiemade õpetussõnadest. Nied ond mjend suatn terve elu. Mia võta kaitsõmaagia ning ravitsõmisõ kogo ühe sõnaga – mio jaoks ond selle tiaduse nimi ELAMISE KUNST.
Targad ja tragid Eesti naised mõlemad. Mulle need tõekspidamised sobivad.
Meeldib ☺

Kui palju ma tegelikult hoolin oma lastest - on mõõtmatu. Meeldis väga OP-i saates kõlanud lausejupp Marje Jurtsenko „Aeg on siin“ filmi kohta - „Keegi on just parasjagu laps:“ Oskust kõikidele maailma inimestel seda endale teadvustada ja austada seda inimest kes on parasjagu laps!
Mind on minu lapsed palju kasvatanud ja mitte ainult. See on sulaselge privileeg elu elada koos lastega. See on rikkam elu, palju võimalusi ja kogemusi pakkuv elu. Vaatan sageli oma kolme last selle pilguga, et kui neid tänaval vastu tulemas näeksin ja ei teaks seda, et need on minu lapsed - ei oskaks ma seda isegi mitte loota. Sedavõrd Suured Inimesed. Ja milline erinev pakett neid lapsi on just minule juhtunud. Arvan, et võin juba täna ennast õnnitleda suurepärase õnnestumise puhul.
Ainult, nad kasvavad kõik nii ruttu ja kõik läheb mööda. Hetk peatu.
Ja miks nii emotsionaalne, sest pesamunal on sünnipäev! Kõikide unistuste täitumist sulle kullake.

Naistel oma päev...

Väikemees arutleb:"Miks on olemas naistepäev, miks ei ole poistepäeva? On olemas "lastekaitsepüha", aga osad lapsed kasvavad ikkagi naisteks ja neil on siis ikkagi oma päev".
Ja siis läheb lahti !
Tütar "Naistel on väiksem palk ja mehed surevad varem!
Ebaaus maailm - elada väikese palgaga ja meestest kauem".
Ilmselt tehti õigluse jalgele seadmiseks naistepäev!

Olen viimasel ajal kohtunud uute inimestega – erinevad, võõrad, salapärased, uudishimulikuks tegevad (googeldamist vajavad). Inimsuhete mõte on mulle viimasel ajal üha mõistatuslikumaks saanud – vist keskea kriis. Tahaks väga olla selline inimene, kellega teatud viisil mitte kunagi ei käituta – ometi ei viitsi olla selline kogu aeg sent kannikate vahel - peast "breewandekamp".
Lihtsalt eeldad, et kui minu piirid on sellised, siis see on ka teistele tajutav…… Aga võib-olla sõbrad ongi need, kes selle ära tšekkavad ja kõik see ülejäänud "palast", lihtsalt paratamatud teekaaslased.
Kui hea on olla mõnikord mõne inimese auras, tema kodus või lihtsalt teadmises, et mina olen tema inimene. Selleks inimeseks ei ole alati olnud sõber, lihtsalt põgus kohtumine.
Mul tekkis tütrega imelik jutuajamine filmi „Vääritud tõprad“ vaatamise järel. Hakkasime liigitama oma sõpru ja tuttavaid selliselt – tädi M peidaks juudid oma kodu põranda alla vaenlase eest igal kell ja onu K ei teeks seda iial. Ka see ei aita "terasid sõkaldest" eraldada, sest mõne üsna sõbraks peetud inimese puhul tegime samuti sellise järelduse, et ilmselt siiski mitte ta ei tee seda – iseloom paraku ei ole ravitav.
Olen kirjutanud mingist raamatust – „me võime armastada oma lähedasi täielikult ilma täieliku mõistmiseta. Elu ei ole kunstiteos, seda võib ta olla hetke“.

Virginia Woolfi ei karda me! NO teater, Toompere lavastus.
Mõtted, mis selle etenduse järel tekkisid, et ei taha saada kunagi kellegagi nii lähedaseks, et selliselt sõnu vahetada, kõik on ju nii tuttav, samas nii võõras ja ebamugav. Ka selline võib olla armastus.
NO kodukalt leidsin hästi sõnastatud mõtted - Millised kired on madalad: kas need, mis põletavad, või need, mis kustuvad visinal? Kui siirus on õigem kui teesklus, siis miks teeb ta rohkem haiget?
Kindel on see, et Hendrik Toompere tegi erakordselt hea rolli ja lavastuse – sobilikud partnerid – pigem tuntud headuses kui midagi väga erilist. Ei suuda meenutada, kas olen kunagi enne näinud teatris seda etendust, kindlasti filmi Elisabeth Tayloriga. Meeldis lavastus tervikuna, proua Vaarik oli Elisabeth Taylori sehvti küll.
Vaataksin ka Linnateatri etendust, aga mõne aja möödudes ja puhtalt sel põhjusel, et moel või teisel on see tekst raske ja valus.

Teismeline tütar (ilmselgelt feminist) on pahur:"Minust ei kasva kunagi tõelist meest kui sa mulle alati kõik ette taha ära teed!"

Postitan Tiigri aasta alguse puhul isikliku tiigri foto.

On väga iseateadlik ja krapsakas proua nagu tema perenainegi. Toalilledest ei tea ta midagi, ses mõttes on foto eksitav.

Lapsesuu -
härdal häälel - "Ma ei usu, et sina jumal olemas oled.
Aga ikkagi,
ela hästi!"

Rubriigist lapsesuu -
väiksem mees on murelik arusaamatuse pärast koolis, sõbrad olid kiuslikud.
Suurem mees õpetab: "Järgmine kord kui keegi ligi astub, siis lihtsalt karju - MYNTHOOOOOOON! ja usu mind kõik teevad hirmust püksid täis."
Arvan, et võib hirmus olla küll.

"See on keeruline" - meeldis Meryl Streep`i hajevil-ulakas olek "no ma ei tea poisid...." ja laginal naer sinna otsa. Ei mingit kibestumist sellest mida elu on pakkunud, vaid rõõm igast uuest päevast ja valmisolek seiklusteks. Aga see oli ju kõigest üks välismaa film.
Ei olnud raisatud aeg seda filmi vaadata, soovitan.

Krahli teatri „Kajakas“ –
on üldse lahe, et on selline teater ja sellised näitlejad. Kajakas ise oli muidugi hakklihastunud. Meeldis Tiina Tauraite mängitud Maša, hala naiseksolemise hingevalust, väljendatuna peale mitme liitri viina joomist (aga me kõik joome ja ka kanget - meie saladus õeksed).
Selgus ka, et proua Sallo on tegelikult palju rõõmsameelsem inimene kui Alma ja selles tükis on ta küll kohati pisut üllatunud oma kohalolekust, aga siis jälle lustib täiega. Näitlejad ise tundusid olevat üllatunud esimese vaatuse järel publiku rohkusest, sest „Kajaka“ ilmumine vedelas konsistentsis ei ole kõige tavalisem asi ja tegelikult oleme meie ikka eelkõige tavalised inimese, kes ostavad „Selverist“ ja tahavad vaheajal pitsi konjakit.
Muljeid jätkub pikemakski ajaks, aga Tšehhovi tundis etenduses ära küll. Minu etenduste järgne tõdemus – jah maailm on kord juba selline, et armastust on alati ja kestab see ka ilma igasuguse vastuarmastuseta -vanade noorte, emade poegade, sõprade ja Kajakate vahel.

Minu 2010 aasta lubadused:
1. Suusatan, uisutan, ujun, kõnnin, võimlen, jooksen – harjutan kõhu, selja, jala, külje ja käsivarrelihaseid. Hingan vabastavalt ja paindun järjest paremini.
Ei suitseta eriti.

2. Omandan sel aastal mõne uue oskuse: kangakudumine, bridž, stepptants, päikesekummardus vms.

3.Võtan kaalust alla või juurde – ei ole veel otsustanud.

4. Hakkan tegema otsuseid!

5. Loen läbi kõik oma kodumasinate manuaalid (ka 2009 aasta lubadus!?).

6. Olen salliv haukuvate koerte, rumalate inimeste ja kohaliku kliima osas.

7. Püüan täita kõik antud lubadused, ehk luban sel aastal vähem.

8. Olen inimestega kena, naeratan rohkem ja säilitan huumorimeele ka 2010-ndal aastal!
Aamen

Abiellumise kunst on ka kunst omaette. Minul teeb ikka tuju heaks juhuslikult leitud pulmatants - aga palun ka nii võib abielluda :