Krahli teatri „Kajakas“ –
on üldse lahe, et on selline teater ja sellised näitlejad. Kajakas ise oli muidugi hakklihastunud. Meeldis Tiina Tauraite mängitud Maša, hala naiseksolemise hingevalust, väljendatuna peale mitme liitri viina joomist (aga me kõik joome ja ka kanget - meie saladus õeksed).
Selgus ka, et proua Sallo on tegelikult palju rõõmsameelsem inimene kui Alma ja selles tükis on ta küll kohati pisut üllatunud oma kohalolekust, aga siis jälle lustib täiega. Näitlejad ise tundusid olevat üllatunud esimese vaatuse järel publiku rohkusest, sest „Kajaka“ ilmumine vedelas konsistentsis ei ole kõige tavalisem asi ja tegelikult oleme meie ikka eelkõige tavalised inimese, kes ostavad „Selverist“ ja tahavad vaheajal pitsi konjakit.
Muljeid jätkub pikemakski ajaks, aga Tšehhovi tundis etenduses ära küll. Minu etenduste järgne tõdemus – jah maailm on kord juba selline, et armastust on alati ja kestab see ka ilma igasuguse vastuarmastuseta -vanade noorte, emade poegade, sõprade ja Kajakate vahel.