Virginia Woolfi ei karda me! NO teater, Toompere lavastus.
Mõtted, mis selle etenduse järel tekkisid, et ei taha saada kunagi kellegagi nii lähedaseks, et selliselt sõnu vahetada, kõik on ju nii tuttav, samas nii võõras ja ebamugav. Ka selline võib olla armastus.
NO kodukalt leidsin hästi sõnastatud mõtted - Millised kired on madalad: kas need, mis põletavad, või need, mis kustuvad visinal? Kui siirus on õigem kui teesklus, siis miks teeb ta rohkem haiget?
Kindel on see, et Hendrik Toompere tegi erakordselt hea rolli ja lavastuse – sobilikud partnerid – pigem tuntud headuses kui midagi väga erilist. Ei suuda meenutada, kas olen kunagi enne näinud teatris seda etendust, kindlasti filmi Elisabeth Tayloriga. Meeldis lavastus tervikuna, proua Vaarik oli Elisabeth Taylori sehvti küll.
Vaataksin ka Linnateatri etendust, aga mõne aja möödudes ja puhtalt sel põhjusel, et moel või teisel on see tekst raske ja valus.

Teismeline tütar (ilmselgelt feminist) on pahur:"Minust ei kasva kunagi tõelist meest kui sa mulle alati kõik ette taha ära teed!"

Postitan Tiigri aasta alguse puhul isikliku tiigri foto.

On väga iseateadlik ja krapsakas proua nagu tema perenainegi. Toalilledest ei tea ta midagi, ses mõttes on foto eksitav.

Lapsesuu -
härdal häälel - "Ma ei usu, et sina jumal olemas oled.
Aga ikkagi,
ela hästi!"