Prantsuse film „Pelgupaik“.
Milline pelgupaik see veel oli! Imeilus rand ja õdus, rohtunud majake, kuhu inimriismed kokku kogumiseks hoiule anda, aeg ajalt kuulata prantsuse keelset unelaulu. Ilus, sügav, lugu armastusest ja igatsusest armastuse järele.
Prantsuse filmides on ikka läbivalt võluv - elamise kergus, mis põhjamaa inimestele kahjuks võõras. Kõik tegelased säilitasid lõpuni ausa suhtumise oma elukäiku. On ju see sageli elus suur küsimärk lähedastele ja kaasvõitlejatele.
Kuigi filmi algus ja lõpp on üsna sünge tooniga, on see väga ilus film. Kummitab kohe selline lapsik mõte, et mis neist nüüd edasi sai?

Pariis – nii õigeaegselt ootamatu reis. Nelja päevaga ei jõudnud kindlasti kogu Pariisi läbi jalutada. Piisavalt siiski, jõudmaks otsusele, et see on mu hetke lemmiklinn ja vaja sinna veel minna. Ja kui kenasti sobiks Pariisi minu teismeline tütar. Ollalaaaa…

Lapsesuu

Ühel hommikul kurdan lapsele, et jube kehva on olla. Küsib, et kas süda taob ja on kurgus tunda. Vastan, et midagi sellist jah. Tema pinnib edasi, et kas on nagu raske hingata, ajab higistama ja valutab ka igalt poolt. Vastan, ne-neh…
Teatab väga kindlalt – see läheb muide üle!

Reisimuljed

Hiljaaegu sai ära käidud Türgimaal.
Lahe kulgemine vanas heas Istanbulis. Lõhnad, värvid, vaated, palvushõiked, mosseed. Argipäev ja müstika, maitse ja maitsetus, soe võõras inimene, magavad imikud kõnniteel, kõhnad koerad ja ärevad kassid, virsikud, tomatid, juust. Läägemagus ja eritipiprane, soolane meri, päike, päike, päike………….
Lihtsalt suurepärane elamus ja puhkus koos armsa reisikaaslasega.

Meenub veel üks naljakas lugu minu poja esimese koolikuu avaldustest – „Homme peame kaasa võtma kooli käterätikud.“?????
„Me hakkame nüüd mingeid aluseid pesema. Vist olid kaenlaalused.“

Edaspidises elus kavatsen olla augusti keskel ühel ööl unetu – väga südamelähedane üritus Pärnus.

Mõnikord on nii, et ikka tuleb hall pilv laviinina peale ja kükitad selle all kössis.
Nii oleks ka minuga ühel õhtul juhtunud. Täpselt mõtlesin, et "misjauks?" (nagu minu Hiiumaa vanatädi maailma asjade peale imestab) - ma rapsin ja pingutan. Nagu need kurjad mõtted peale tulid, hakkas juhtuma. Sõber helistas, et sõidab rattaga minu juurde ja toob mulle peenest veiselihast suppi proovida. Teine sõber helistas, et leib sai ahjust välja võetud ja tuleb seda minule tooma. Selliseid asju juhtub minuga viimasel ajal kogu aeg...... või oskan ma seda ühtäkki märgata?