Olen viimasel ajal kohtunud uute inimestega – erinevad, võõrad, salapärased, uudishimulikuks tegevad (googeldamist vajavad). Inimsuhete mõte on mulle viimasel ajal üha mõistatuslikumaks saanud – vist keskea kriis. Tahaks väga olla selline inimene, kellega teatud viisil mitte kunagi ei käituta – ometi ei viitsi olla selline kogu aeg sent kannikate vahel - peast "breewandekamp".
Lihtsalt eeldad, et kui minu piirid on sellised, siis see on ka teistele tajutav…… Aga võib-olla sõbrad ongi need, kes selle ära tšekkavad ja kõik see ülejäänud "palast", lihtsalt paratamatud teekaaslased.
Kui hea on olla mõnikord mõne inimese auras, tema kodus või lihtsalt teadmises, et mina olen tema inimene. Selleks inimeseks ei ole alati olnud sõber, lihtsalt põgus kohtumine.
Mul tekkis tütrega imelik jutuajamine filmi „Vääritud tõprad“ vaatamise järel. Hakkasime liigitama oma sõpru ja tuttavaid selliselt – tädi M peidaks juudid oma kodu põranda alla vaenlase eest igal kell ja onu K ei teeks seda iial. Ka see ei aita "terasid sõkaldest" eraldada, sest mõne üsna sõbraks peetud inimese puhul tegime samuti sellise järelduse, et ilmselt siiski mitte ta ei tee seda – iseloom paraku ei ole ravitav.
Olen kirjutanud mingist raamatust – „me võime armastada oma lähedasi täielikult ilma täieliku mõistmiseta. Elu ei ole kunstiteos, seda võib ta olla hetke“.