Kui palju ma tegelikult hoolin oma lastest - on mõõtmatu. Meeldis väga OP-i saates kõlanud lausejupp Marje Jurtsenko „Aeg on siin“ filmi kohta - „Keegi on just parasjagu laps:“ Oskust kõikidele maailma inimestel seda endale teadvustada ja austada seda inimest kes on parasjagu laps!
Mind on minu lapsed palju kasvatanud ja mitte ainult. See on sulaselge privileeg elu elada koos lastega. See on rikkam elu, palju võimalusi ja kogemusi pakkuv elu. Vaatan sageli oma kolme last selle pilguga, et kui neid tänaval vastu tulemas näeksin ja ei teaks seda, et need on minu lapsed - ei oskaks ma seda isegi mitte loota. Sedavõrd Suured Inimesed. Ja milline erinev pakett neid lapsi on just minule juhtunud. Arvan, et võin juba täna ennast õnnitleda suurepärase õnnestumise puhul.
Ainult, nad kasvavad kõik nii ruttu ja kõik läheb mööda. Hetk peatu.
Ja miks nii emotsionaalne, sest pesamunal on sünnipäev! Kõikide unistuste täitumist sulle kullake.

Naistel oma päev...

Väikemees arutleb:"Miks on olemas naistepäev, miks ei ole poistepäeva? On olemas "lastekaitsepüha", aga osad lapsed kasvavad ikkagi naisteks ja neil on siis ikkagi oma päev".
Ja siis läheb lahti !
Tütar "Naistel on väiksem palk ja mehed surevad varem!
Ebaaus maailm - elada väikese palgaga ja meestest kauem".
Ilmselt tehti õigluse jalgele seadmiseks naistepäev!

Olen viimasel ajal kohtunud uute inimestega – erinevad, võõrad, salapärased, uudishimulikuks tegevad (googeldamist vajavad). Inimsuhete mõte on mulle viimasel ajal üha mõistatuslikumaks saanud – vist keskea kriis. Tahaks väga olla selline inimene, kellega teatud viisil mitte kunagi ei käituta – ometi ei viitsi olla selline kogu aeg sent kannikate vahel - peast "breewandekamp".
Lihtsalt eeldad, et kui minu piirid on sellised, siis see on ka teistele tajutav…… Aga võib-olla sõbrad ongi need, kes selle ära tšekkavad ja kõik see ülejäänud "palast", lihtsalt paratamatud teekaaslased.
Kui hea on olla mõnikord mõne inimese auras, tema kodus või lihtsalt teadmises, et mina olen tema inimene. Selleks inimeseks ei ole alati olnud sõber, lihtsalt põgus kohtumine.
Mul tekkis tütrega imelik jutuajamine filmi „Vääritud tõprad“ vaatamise järel. Hakkasime liigitama oma sõpru ja tuttavaid selliselt – tädi M peidaks juudid oma kodu põranda alla vaenlase eest igal kell ja onu K ei teeks seda iial. Ka see ei aita "terasid sõkaldest" eraldada, sest mõne üsna sõbraks peetud inimese puhul tegime samuti sellise järelduse, et ilmselt siiski mitte ta ei tee seda – iseloom paraku ei ole ravitav.
Olen kirjutanud mingist raamatust – „me võime armastada oma lähedasi täielikult ilma täieliku mõistmiseta. Elu ei ole kunstiteos, seda võib ta olla hetke“.