Mõnikord on nii, et ise ka ei tea mida tahaks. Mõtled, et sööks midagi – aga õieti ei isuta, jooks midagi – ei januta, helistaks kellelegi – ei huvita.Viimasel ajal on sedaviisi, et miski teine käsi juhib minu elu, see on rutiin ja kohustused. Kui tõeliselt järele mõelda, siis see ei ole enam ka see, et annan endast igal juhul parima, vaid tõesti toimetad nagu robot. Ühetarga soovitus oli selline, et sõida mõned järgmised aastad tööle ja koju teist kaudu, äkki annab elule särtsu juurde! Mõtlesin järele, et mis mind tõeliselt inspireeriks ja rõõmustaks? See on üks väike kodune paik Hiiumaal. Kunagi mu laps ja vanatädi arutlesid teel Hiiumaale, et eksole, mõned inimesed arvavad, et Hiiumaa on üks ja sama Eesti, aga tegelikult ei ole. Saad laevaga üle ja algab teine aeg, ilm ja inimesed. Igatsusest pildid.

Isad ja tütred ühel häälel laulma!

Kass-
sööb, magab, siis murrab hiire, siis magab, siis hiir, siis on paar tundi puu otsas, sööb, magab, siis rapib ära varblase. Siis tuuseldab õue peal pulstukassiga. Ühel päeval (tõeline ime) hüppas mulle sülle! Pisut teda kõrva tagant kõhvitsenud taipasin, et tal on puuk kuklas. Ikka omakasu peal väljas. Väiklane – kui olen kodust kaua ära, siis on kättemaks kindlustatud.
Ühtpidi on ta tõesti metsik ja pöörane, aga kui hakkame kusagile kodust ära sõitma, siis esimene mure on, et mis kiisust saab? Pidevalt on ta näljane ja magab ju ka kõige pehmemas voodis või valgel lambanahal.
Terve päeva – lase kass õue, lase kass tuppa jne. Kassile on ilmselt mõttetu selgeks teha, et mina olen selle karja juht, temast nagunii alluvat teha ei ole võimalik. Sel loomal puudub igasugune tahe kellelegi meeldida, vot tema on selline – võtke või jätke.
Vaevalt tal elus pikemas perspektiivis ka mingeid eesmärke on – lihtsalt mõnus äraolemine päevade kaupa ja valimata vahendeid. Aga kas me temalt ka midagi õpime?

Väikemees filosofeerib emadepäeva eel - mõned inimesed on halvad, siis sellepärast, et neil on olnud halvad emad. Headel inimestel on olnud head emad.
Good point!

Ikka siin kirjutan sellest, mis inspireerib ja üllatab elus.
Talgud mu enda koduõuel oli taas üks selline uskumatult tore emotsioon – saabusid talgutele tööle minu jaoks täiesti tundmatud inimesed – sõbralikud, töökad, rõõmsameelsed, koos väikese tüdrukuga. Mul väike kahtluseuss närimas – mida nad tegelikult tahavad? Aga nad ei tahtnudki mitte midagi peale selle, et mulle appi tulla! Mitte, et ma ise selline abivalmis inimene ei oleks, aga miks see siis mind nii väga üllatas?
Tean, et Eesti on kõige lahedam koht elamiseks ja eestlased on armsad.