Kass-
sööb, magab, siis murrab hiire, siis magab, siis hiir, siis on paar tundi puu otsas, sööb, magab, siis rapib ära varblase. Siis tuuseldab õue peal pulstukassiga. Ühel päeval (tõeline ime) hüppas mulle sülle! Pisut teda kõrva tagant kõhvitsenud taipasin, et tal on puuk kuklas. Ikka omakasu peal väljas. Väiklane – kui olen kodust kaua ära, siis on kättemaks kindlustatud.
Ühtpidi on ta tõesti metsik ja pöörane, aga kui hakkame kusagile kodust ära sõitma, siis esimene mure on, et mis kiisust saab? Pidevalt on ta näljane ja magab ju ka kõige pehmemas voodis või valgel lambanahal.
Terve päeva – lase kass õue, lase kass tuppa jne. Kassile on ilmselt mõttetu selgeks teha, et mina olen selle karja juht, temast nagunii alluvat teha ei ole võimalik. Sel loomal puudub igasugune tahe kellelegi meeldida, vot tema on selline – võtke või jätke.
Vaevalt tal elus pikemas perspektiivis ka mingeid eesmärke on – lihtsalt mõnus äraolemine päevade kaupa ja valimata vahendeid. Aga kas me temalt ka midagi õpime?