Prantsuse film „Pelgupaik“.
Milline pelgupaik see veel oli! Imeilus rand ja õdus, rohtunud majake, kuhu inimriismed kokku kogumiseks hoiule anda, aeg ajalt kuulata prantsuse keelset unelaulu. Ilus, sügav, lugu armastusest ja igatsusest armastuse järele.
Prantsuse filmides on ikka läbivalt võluv - elamise kergus, mis põhjamaa inimestele kahjuks võõras. Kõik tegelased säilitasid lõpuni ausa suhtumise oma elukäiku. On ju see sageli elus suur küsimärk lähedastele ja kaasvõitlejatele.
Kuigi filmi algus ja lõpp on üsna sünge tooniga, on see väga ilus film. Kummitab kohe selline lapsik mõte, et mis neist nüüd edasi sai?